Free Joomla Templates by FatCow Coupon

Nägemise parandamise programm

Iidsetel aegadel jälgisid Vana Kreeka Jumalad  inimeste arengut. See areng oli nii kiire ja inimesed muutusid aina targemaks. Jumalatel tekkis mure, et kuhu peita see tarkus, mille abil inimene saaks muutuda  Jumalate sarnaseks.
 
Kutsuti kokku koosolek, et otsustada, kuhu need erilised teadmised peita. Keegi pakkus välja, et peidaks ookeani sügavustesse – aga pea see aeg ei saabu, kui inimesed vallutavad ookeani ja uurivad seda kuni sügavaima sopini. Võib olla siis peidaks taevastesse kõrgustesse – aga nad õpivad nii kiiresti, et peagi lendavad ja leiavad peidetu. Jumalad mõtlesid ja leidsid parima paiga maailmas, kust inimesed tõde ja tarkust otsima ei hakka. Kindlasti ei leia inimesed seda üles, sest jumalike  teadmiste  ja  selle tarkuse leidmiseks  peavad nad vaatama iseenda sisse ja kuulama oma südant. See oli parim plaan! Ja nii ongi läinud, et kuni tänaseni otsivad inimesed Jumalikku tarkust kõikjalt endi ümber ning unustavad alati pöörduda iseenda poole, et kuulda tõde oma südamelt.
 
Meie tervise ja terveks olemise tarkused peituvad meis endis. Me ise loome oma reaalsust, mõjutame oma füüsilise keha seisundit, oma heaolu . Meie meel kontrollib kõike seda , mida me teeme teadlikult. Oluliselt suurem osa sellest, mida me teeme, kuidas me toimime, kuidas me reageerime nii välistele kui sisemistele stiimulitele, on aga mõjutatud meie alateadvuse poolt. Me oleme katkematus informatsiooni väljas ja võtame infot vastu kõigi oma tunde ja taju meeltega.
 
Ligikaudu 90% välisest informatsioonist võtab inimene vastu silmade kaudu.  Meie silmad ei tööta isoleerituna meie kehast. Nad on otseselt mõjutatud kõigest ja avaldavad sügavat mõju kõigele, mis toimub meie kehas, mõttemaailmas, emotsioonides.
 
Kõik meie nägemise süsteemi osad – silmad, silma ümbritsevad ja silma sees asuvad lihased, närvivõrgustikud silmadest ajusse ja aju nägemiskeskustesse – on äärmiselt õrnad ja tundlikud, mistõttu nad vajavad optimaalseks funktsioneerimiseks väga suurt täpsust, koordineeritust ja paindlikkust. Oma tundlikkuse tõttu on meie nägemise süsteem erakordselt vastuvõtlik stressi suhtes, kõikvõimalike pingete ja kroonilise väsimuse suhtes, olgu see siis füüsiline, emotsionaalne või mentaalne. Meie nägemise süsteem on väga tundlik ka meie kehas valitseva võimaliku toitainete puuduse või tasakaalutuse suhtes.
 
Holistiline (terviklik) lähenemine nägemise parandamisele koosneb seega kolmest komponendist:
  1. Füüsiline nägemine
  2. Sisemine nägemine
  3. Emotsionaalne nägemine
Nägemise probleemid ilmnevad enamasti siis, kui nägemise süsteem on pikemat aega stressi seisundis ning samal ajal rakendame me ebakorrektseid, silma lihaskonda mõjutavaid nägemisharjumusi. Lühi-ja kaugnägelikkus ning astigmatism on mõningad sümptomid, mis sellise pinge ja tasakaalutuse tulemusel välja kujunevad.
 
Prillid ja kontaktläätsed kõrvaldavad need sümptomid väga efektiivselt: niipea, kui sa neid kasutad, vabaned koheselt kehvast nägemisest.
Samas prillide ja kontaktläätsede toime ei ole suunatud nägemise probleemide tekkepõhjuste likvideerimisele. Need on tehnilised abivahendid, mida võime samastada proteesidega. Tehniline abivahend vabastab nägemissüsteemi temale määratud ülesannetest ja toimub mugandumine. Tulemuseks on vajadus aina uute ja tugevamate prillide järele.
 
Lisaks sellele, kuidas meie silmad tehniliselt töötavad, on füüsiline nägemine mõjutatud ka
  1. üldistest pingetest, mis meie kehas valitsevad, meie tervislikust seisundist ja toitumisest.
  2. piiranguid seadvatest negatiivsetest mõtetest oma nägemise kohta
  3. alateadlikest mälestustest ja minevikus tehtud emotsionaalsetest otsustest
Kõik need tegurid mõjutavad igat inimest omal moel, kuid järgides holistilist (terviklikku) lähenemist oma nägemise parandamisele selgub ka see, kuivõrd üks või teine faktor igal üksikul juhtumil oma rolli on mänginud.
 
Olenemata sellest, kui „halb“ nägemine on praegu – harjutamistega saab seda oluliselt parandada. Oluline on ka see, et oma silmade heaks praegu töötades hoiate ära võimalike tõsiste probleemide väljakujunemise tulevikus. Seega siis, edu ja tulemus sõltub meist endist. Soov, sisemine motiveeritus, sellesse teekonda panustatud aeg ja jõupingutused, sisemine soov muutuda – kõik see määrab edu ulatuse.
 
Paljud inimesed, kes kannavad prille või kontaktläätsi, suhtuvad skeptiliselt võimalusse neist vabaneda. Suurem osa sellest skeptilisusest on juurdunud valedest arusaamadest, mis meid alati ja kõikjal saatnud on. Viis peamist juurdunud müüti on need, mis panevad meid uskuma, et nägemist ei saa ise parandada/ muuta.
 
Müüt number 1. Kehv nägemine on pärilik
Arvamus on selline, et vanemate kehv nägemine pärandatakse ka järglastele. Kuigi see seisukoht on üldsuse poolt omaks võetud, siis enamus silmaarste on juba tunnistanud, et nägemise võime ei ole fikseeritud siis, kui laps sünnib. Üksnes 3 inimest sajast, kellel on nägemise probleemid, on sündinud pärilikult edasikantud nägemise probleemiga. Ülejäänud 97% arendavad oma nägemise probleemid välja mõnel eluetapil. Samuti kui me õpime kõndima ja rääkima, õpime me ka vaatama ja nägema. 
 
Ja kuna enamus inimesi sünnivad selge nägemise võimega, siis on õigem öelda, et me õpime, kuidas mitte näha selgelt. Loomulikult pole aga seda tehtud nimelt ja teadlikult. Me kujundasime endile välja silmade ja aju koostöö viisi, mis juhtis meid nägemise probleemide tekkimise juurde.
 
Müüt number 2. Nägemine halveneb vananedes
Teine valearusaam  on see, et vananedes me hakkame kehvemini nägema. Ja paraku kõik vanad inimesed vajavad lugemiseks prille. Nägemise süsteem – täpselt samuti kui mistahes süsteem meie kehas – mandub vanuse tõttu. See on kindlasti õige, kui midagi pole ette võetud tema nooruslikkuse ja paindlikkuse säilitamiseks ja kui aastatega kogunenud pingeid ning jäikust ei ole vabastatud. See aga ei ole pöördumatu ja on üsna kaugel tõest. Näiteks võib tuua 89 aastase mehe, kes olles 50 aastat prille kandnud, alustas nägemise treeningut ning 2 kuud hiljem luges ilma prillideta. Silmad ja kogu visuaalsüsteem reageerivad harjutustele, lõdvestumistele ja stressi maandamisele.
 
Kõik sõltub hoiakust ja konkreetsetest sammudest, mida ette võetakse oma nägemise taastamiseks. Kogemused näitavad, et keskea nägemise probleem (presbüoopia) reageerib väga kiiresti treeningutele. Paljud keskealised mitte ainult ei peata nägemise halvenemise protsessi, vaid ka taastavad selle kunagisel selgel moel. Kõige kiirem on tulemus saabuma, kui alustatakse juba siis, kui ilmnevad esimesed märgid sellest, et lugemisel „hakkavad  käed lühikeseks jääma“.
 
Müüt number 3. Kehv nägemine on tingitud teatud nägemisega seotud tegevustest
Kolmas müüt väidab, et nägemine halveneb tegevuste tõttu, mida me oma silmade abil teeme: loeme palju, kasutame arvutit, vaatame palju telekat – see rikub meie silmad. Statistika ütleb: USA’s ainult 2% neljanda klassi õpilastest on lühinägelikud, kaheksandas klassis on neid 10-20%, keskkooli lõpus 50-70%. Siit paistab, et mida rohkem õpid ja loed, seda enam silmad lühinägelikuks jäävad. Kuid see ei toimu lugemise ja loetletud tegevuste tõttu vaid seetõttu, kuidas me oma silmi nende tegevuste tarvis kasutame.
 
Kahjuks pole aga keegi mitte kunagi meid õpetanud, kuidas on õige silmi kasutada ja kuidas kaitsta seda head nägemisvõimet, mis meile sündides kaasa anti. Kui inimestele õpetada, kuidas tuleb silmi vaheldumisi koormata ja lõõgastada, siis poleks sellel probleemil nii laia ulatust. Näiteks Hiinas õpetatakse nii õpilastele kui tehaste töölistele lihtsaid silmaharjutusi, mida päeva jooksul ka tehakse. Tulemuseks on lühinägelikkuse (müoopia) märkimisväärne vähenemine. Kahjuks ei ole neid tehnikaid meil veel igapäevasesse kasutusse võetud. Üksikutes koolides, kus sarnast algatust rakendatakse, on ka tulemused nähtavad.
 
Pikad õppimise, lugemise, arvutiga töötamise perioodid seavad lisanõudeid silmadele ja keha toitainetega varustamisele ja kui neid vajadusi pole adekvaatselt arvestatud, siis on oodata ka probleemide ilmnemist. Seega, nägemist kahjustavad meie harjumused, mitte tegevused ise. Suurim probleem on vastava koolitusteabe puudus. Silmade hoolduse põhimõtted vajavad rohkem tähelepanu ja teadvustamist (hambaid me ju peseme iga päev kaks korda)!
 
Müüt number 4. Nõrgad silmalihased põhjustavad kehva nägemise
See on neljas müüt. Tegelikult on lihased meie silmade ümber 150-200 korda tugevamad, kui seda on tavaolukordades tarvis. Need lihased nõrgestuvad harva. Vastupidi aga, need lihased pingestuvad, mis mõjutab nende toimimist normaalsel ja sujuval moel. Lihaste töö muutub jäigaks ja piiratuks. Analoogia: kui inimene on paremakäeline, siis lihased paremal käel ja kehapoolel on tugevamad ja koordineeritumad kui vasakul. Miks? Vaid seetõttu, et neid on rohkem kasutatud, mitte seetõttu, et teine pool on loomult nõrgem. Sama kehtib ka silmalihaste kohta: ajapikku kujunevad teatud nägemisharjumused ja osa silmalihaseid muutuvad jäigemaks, teised aga koordineeritumaks. Probleemi algpõhjus on aga meie harjumustes, mitte lihastes. Silmi saab treenida, et nad funktsioneeriksid uute, efektiivsemate skeemide järgi.
 
Müüt number 5. Nägemine on üksnes füüsiline, mehhaaniline protsess
Viies müüt väidab, et nägemine on puhtalt füüsiline protsess ja selge nägemine on määratud üksnes silma kuju ja lihaste tõttu. Kui silmamuna kuju on õige, siis on nägemine hea, kui kuju on ebaõige või on silm lopergune, siis on tulemuseks kas lühinägelikkus, kaugnägelikkus või astigmatism. Tegelikult on silma kuju üksnes üks element kogu visuaalsüsteemis, aga kaugeltki mitte ei ole see ainus. Mehhaaniline mõõtmine üksi ei anna täpset infot selle kohta, kui palju inimene ikkagi näeb. Seega, lisaks silma kujule on veel faktoreid, mis siin toimivad. Paljud inimesed on märganud, et nende nägemise teravus on erinev päeva eri aegadel ja ka siis, kui ollakse väsinud või stressis. Mis on nende kõikumiste põhjustaja? Olete märganud, et vahel loete lehekülg lehekülje järel loetust midagi mõistmata? Nägemine on dünaamiline, muutuv protsess, mida mõjutavad paljud erinevad füüsilised, emotsionaalsed ja mentaalsed tegurid. Silmamuna kuju võib olla üks neist tegureist, kuid isegi seda saab muuta treeningu ja toiteainete õige tasakaalu abil.
 
Kui võrrelda silmade tööd fotokaameraga, siis on see „kaamera“ oluliselt komplekssem. Igaüks meist on siin fotograaf  ning me teeme ise valikuid selles, mida me näeme ja kuidas me seda näeme. Meie nägemine on meie füsioloogiliste protsesside, meie teadlike ja alateadlike ning emotsionaalsete otsuste vahelise koostöö müsteerium.
 
On võimatu alahinnata seda osakaalu, mida näemises omab sisemine nägemine
  • sisemine fookus, mis on hoiakud ja vaated, mis kujundavad arvamuse endast ja ümbritsevast maailmast
  • visualiseerimine – meie võime interpreteerida või mõista nähtut ning oskus luua kujundlikkust oma vaimusilmas. Visualiseerimine on ühtlasi väga tugevalt seotud mäluga.
Sisemist fookust illustreerib ideaalselt ammutuntud näide selle kohta, kuidas kaks erinevat inimest näevad veega poolenisti täidetud klaasi – ühe jaoks on klaas pooltühi ja teise jaoks pooltäis. Samal ajal füüsiline reaalsus on sama, kuid keskendumine on erinev. Igal inimesel on temale ainuomane unikaalne sisemine fookus, mille kujundavad koosmõju mälestustest, mineviku kogemustest, hoiakutest ja ootustest. Piiratud ja negatiivsed mõtted, mis me oleme oma nägemise kohta kujundanud, hakkavad mõjutama seda, kuidas me tegelikult näeme.
 
Me ei tohi unustada, et osa meie kehast ja meelest kuulab ja reageerib sellele, millist arvamust me enda kohta väljendame. Ainus olukord, kus me võime endale lubada väljendit „ma ei näe“, on siis, kui meie silmad on kindlalt suletud. Me kõik oleme võimelised õppima, kuidas teadlikult ja tahtlikult muuta oma sisemist fookust, oma mõtte- ja emotsionaalset mustrit ning meie keha – kaasa arvatud silmad – reageerivad sellele.
Samuti omavad otsest mõju meie kehale visualiseerimised ja keha ei ole tegelikult võimeline vahet tegema, kas läbielatu on hetkel tegelik või siis visualiseeritud. Nägemise uurimused on välja selgitanud, et silma füüsiline fokusseerumise protsess on sama sõltumata sellest, kas tegu on visualiseerimisega või tegeliku nägemise keskendumisega.
 
Vaimusilma visualiseerimine õpetab meid kasutama visualiseerimise erakordset mõjujõudu meie nägemise parandamise protsessis.
Meie aju ja mõte ning meie silmad on loodud koos tegutsema. Oluline on olla rohkem hetkes, teadvustades ümbritsevat. Siis me saame ka aru sellest, milline erinevus on vaatamises ja nägemises, mis on meie nägemise selguse põhialus.
Sisemise nägemise ja visualiseerimise oskuse arendamise ning kasutamise abil saame me oluliselt lühendada aega, mis kulub meie nägemise parandamise õppimiseks.
 
Meie silmad on ka tundlikud emotsionaalsed vastuvõtjad, mille kaudu me suhtestume teiste inimestega. Emotsioonid väljenduvad meie silmades ja me anname hinnanguid selle järgi, mida arvame väljenduvat kellegi silmades.   
 
Emotsioonid mõjutavad seda, kuidas me ümbritsevat näeme ja tajume. Kujundades emotsionaalset soovi näha võib omada äärmiselt tugevat ja otsest mõju meie nägemisele.
 
Lahendamata emotsionaalsed probleemid, eriti need, mis on seotud kaotusega, hirmuga ja mittemõistmisega ning  kui samal ajal on unustusse vajunud positiivsed hoiakud nagu aksepteerimine, kaastunne ja andestamine – need avavad rohelise tee  meie nägemise probleemide tekkele.
Niipea, kui me hakkame looma seoseid oma emotsioonide, mälestuste ja nägemise vahel, ilmnevad üllatused selles, mida ja kui palju me tegelikult näeme.
 
Meie füüsiline nägemise süsteem – silmad, silmalihased, närvid ja aju nägemiskeskused – on üks keerulisemaid ja suurimate nõudmistega süsteeme meie kehas. Rohkem kui 25% keha poolt omastatud toiteainetest kulub meie nägemise süsteemi toitmiseks ja ta tarbib ära ühe kolmandiku kogu hapniku kogusest, mida me endasse haarame.  Ainevahetus silmades on kiirem, kus mitahes teises organis meie kehas ja C vitamiini kogus tervetes silmades on suurem, kui mistahes teises meie organismi süsteemis.
 
Seetõttu on ilmne, et õiget toitainete tasakaalu vajadust ei saa alahinnata müoopia, presbüoopia, katarakti, glaukoomi ja makulaarse degeneratsiooni ennetamise ja ravi tarvis. Oluline on arvestada ka seda, et meie keha ei omasta igat mineraali ja vitamiini isoleerituna. Vajalik on toitainete õige tasakaal.
Lühinägelikkus (müoopia) on meie nägemissüsteemi osalise degenereerumise tulemus ja selle puhul on kalduvus ka selliste tõsisemate silmaprobleemide tekkeks nagu võrkkesta irdumine, glaukoom ja katarakt.
 
Presbüoopia, mis on rohkem tuntud kui „keskeaga kaasnev nägemise langus“ . See on lähedale nägemise probleem, mis kaasneb vanusega ja tingib vajaduse lugemisprillide järele mõningatel juhtudel juba neljandale aastakümnele lähenedes. Siin kaotab silmalääts piisava plastilisuse ja elastsuse selleks, et silm suudaks reageerida   adekvaatselt fokusseerudes lähedal asuvale objektile. Kuna silmaläätsel puudub omaenda verevarustus, siis ta saab kõik toitained tsiliaarkeha kaudu. Toitainete kroonilise puuduse korral läätse rakud kahjustuvad. Sellise kahjustumise üheks sümptomiks ongi presbüoopia. Kui antud protsess jätkub, siis on sellega loodud soodus pinnas katarakti (läätsekae e. hallkae)moodustumiseks.
 
Katarakt on maailmas üks massilisemalt levinud silmahaigusi ja juhtival kohal nägemise kaotamise põhjusena. Standardravi katarakti puhul on operatsioon.
 
Kõige levinum on läätse tuuma katarakt. Kuidas see tekib? Silmalääts kasvatab oma keskosa (tuuma) ümber uusi rakke, kiht kihilt ja kogu meie eluea jooksul – umbes nagu puu ringid. Kuna läätse tuuma rakud saame me juba sündides, siis muutub lääts kasvades paksemaks. Ilma ennetavate tegevusteta muutub raskemaks läätse tuuma varustamine temale vajalike toitainetega. Kui selline olukord jätkub, siis muutub lääts häguseks ja ta kaotab oma läbipaistvuse. Katarakt on tekkides väike ja kui ta on ravita ja tähelepanuta jäetud, siis aja jooksul see laieneb, muutudes paksemaks ja kattes aina suurema osa läätsest. Selleks, et seda opereerida, tuleb lasta tal kasvada „piisavalt“ suureks. See aga tähendab passivset istumist ja ootamist, samal ajal, kui nägemine aina kehveneb. Samas aga allub katarakt just varajases faasis väga hästi silmateraapiale, mida toetab õige ja just silmale vajalike toitainete manustamine.
 
Nüüdseks on juba üldiselt aksepteeritud fakt, et kataraktid on degeneratiivsed haigused, mida põhjustab vabade radikaalide hävitustöö ja neist haigustest saab hoiduda antioksüdante ja õigeid vitamiine ning mineraale tarbides.
 
Mitte just palju ei ole neid inimesi, kes usuvad, et prillide neid kaunistavad ja nad sel moel ka targemad või intelligentsemad välja näevad.
Looduse poolt meile antud silmade ja nägemise süsteemi eest tuleb hoolt kanda, et meie nägemine, kui peamine välise informatsiooni vastuvõtja toimiks laitmatult ka siis, kui oleme kõrges vanuses. Lisaks sellele, nägemine on midagi palju enamat, kui üksnes see, mida me silmade abil vastu võtame. Silmade töös kajastub meie keha tasakaal ja tasakaalutus, meie keha ja mõtete töös kajastub meie silmade seisund.
 
Nägemise parandamise programmi käigus vaatame, kuidas meie silmad töötavad ja millist rolli meie silmade töös omavad meie keha, mõtteviis, sisemine nägemine ja emotsioonid. Kui me hakkame paremini mõistma oma nägemist kui holistilist protsessi, siis oleme valmis ka selleks, et parandada oma nägemist. Tule ja õpi, kuidas oma nägemise eest hoolt kanda, kuidas juba tekkinud probleeme lahendada saavutamaks parima võimaliku tulemuse. Nägemise parandamise programmi käigus teeme koos läbi meditatsioone ja visualiseerimisi ning õpime harjutusi ja tehnikaid kehale ja silmadele.